Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Kirja lõpus kutsub Paulus meid “tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks”. Meie jumalateenistus ei tähenda ainult kord nädalas kirikus istumist või hukatuse kartuses käskude järel käimist, vaid lähtub mõttest “muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik” (Ro 12:1-2).

Selles aitab meid Kirik, kus “oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed” (12:5). Kristlik elu on ühiskondlik elu: “Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses
austuses jõudke üksteisest ette!” (12:10) Nüüd võime aru saada, kuidas ikkagi järgime kümmet käsku, kuigi “oleme saanud lahti Seaduse alt” (7:6) – kristlik elu on armastus, ja see on “Seaduse
täitmine” (13:10).

Sest käsk: “Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja.” (13:9-10) Kirikuisa Augustinus ütles: “Armasta ja tee mida tahad”. Siiski “peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma” (Ro 14:12). Augustinuse tõi kristliku elu juurde just Kiri Roomlastele. Kui ta oli lastelaulust kuulnud “tolle, lege” (võta, loe), luges ta:

“Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!” (Ro 13:12-14)

Loe neid sõnu hästi ja palveta, ehk muutub ka sinu elu! “Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust.” (15:4) Kui sa elad Pauluse kuulutatud Jumala riigis, Kristuse ja Kiriku ühenduses, on sul “õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus” (14:17). Pauluse juhis meile on: “Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!” (Ro 12:12).

Kirik ja Iisrael (Ro 9-11)

Paulus kohtas usus Kristusesse suurt probleemi: mis sai osaks iisraellastele, kellel oli “lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused” (Ro 9:4). Suur osa neist ei uskunud Kristusesse, mille pärast Paulusel oli “suur kurbus ja südamel lakkamatu valu” (9:2). Kas Jumal on oma rahva ära tõuganud? (Ro 11:1) Paulus, ristiusu esimene teoloog, käsitleb seda probleemi peatükkides 9-11 kirjas roomlastele.

Jumala sõna pole läinud tühja. “Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael.” (9:6) Seda tõendab ka Vana Testament (9:7-13; 11:2-4). “Nõnda siis on ka nüüdsel ajal jääk alles jäänud armuvaliku järgi.” (11:5) “Minagi olen ju Iisraeli mees, Aabrahami soost, Benjamini suguharust.” (11:1) Inimeste ebaustavus ei tühista Jumala ustavust (Ro 3:3). Iisrael on kuulnud päästmise sõna (Ro 10:9-15), aga see pole uskunud, nagu Jesaja ütles juba Vanas Testamendis (10:16-18).

“Ma küsin siis: Kas nad on komistanud, et nad kukuksid? Mitte sugugi! Vaid nende väärsammu tõttu on paganatele osaks saanud pääste, et teha Iisraeli lapsi kiivaks… Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad -, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael…” (11:11, 25-26) Kõik toimus Jumala imelise kavatsuse järgi: Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada (11:32).

“Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen.” (Ro 11:33-36)

Vaim ja armastus (Ro 5-8)

Peatükid 5-8 kirjas roomlastele kordavad peatükkide 1-4 õpetust ja laiendavad seda. Päästmine pärispattust ja igavesest surmast on Kristuses: “Nõnda siis, nagu ühe üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks.” (Ro 5:18) “Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” (Ro 6:23) “Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses.” (Ro 7:24, 8:1)

Kui Paulus seletab, miks arm ei tähenda vabadust pattu tegema, õpetab ta ühtlasi, kuidas pääsetakse Kristusesse Jeesusesse: ristimise kaudu. “Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada? Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.” (Ro 6:2-4)

Kristuses Jeesuses saame ka Püha Vaimu, kes vabastab patust ja surmast ning annab elu ja rahu (Ro 8:1-11). Vaim teeb meist ka Jumala lapsed: “Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: ‘Abba! Isa!’” (Ro 8:15) “Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad.” (Ro 8:17) Seetõttu võime juba nüüd loota, et saame ülestõusmise ja igavese elu päranduse. Me “oleme päästetud lootuses” (Ro 8:24), ja lootus “ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud” (Ro 5:5).

Samas lõplik päästmine pole automaatne, võime kaotada Vaimu ja pöörduda tagasi surma ja pattu juurde: “Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate.” (Ro 8:13) Me peame ka kannatama Kristusega: “kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse” (Ro 8:17). Kannatuses peame meenutama, et Pauluse meelest “ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse” (Ro 8:18). Tõepoolest, “neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks” (Ro 8:28).

“Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” (Ro 8:35,38-39)

Patt ja arm (Ro 1-4)

Kirja alguses roomlastele (Ro 1:1-5) ütleb Paulus, et Jumala evangeelium on sõnum Jeesusest Kristusest, kes on “sündinud Taaveti soost” ja “määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes”. Vana Testamendi prohvetid olid tõotanud, et tuleb kuningas Taaveti poeg, kes on ka Jumala Poeg, Iisraeli ja kõikide rahvaste kuningas. Jeesuse ajalooline ülestõusmine kinnitas, et tema on see kuningas, kellel on “kõik meelevald taevas ja maa peal” (Mt 28:18).

Evangeelium on “Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele” (Ro 1:16). Päästeks millest? Mis on inimeste probleem? Peatükkide 1-3 püüdlus on näidata, et kõik inimesed, Iisrael ning teisedki rahvad, on patused. Patt pälvib “Jumala viha”, mis “ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu” (Ro 1:18). Inimesed teavad küll, et Jumal on (Ro 1:19-21), aga “nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat”, vaid nad on “Jumala tõe vahetanud vale vastu”. (Ro 1:21,25)

Näiteks selle kohta on Pauluse sõnad: “Naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust” (Ro 1:26-27), lisaks sellele on inimesed “tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja
tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud” (Ro 1:29-31).

Ent sina? Kas ainult teised on seesugused? “Oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama!” (Ro 2:1) Aga Jumal ei ole veel meie üle kohut mõistnud – miks? “Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama” (Ro 2:4) Kui me meelt parandame ja head teeme, annab Jumal meile tasuks igavese elu (Ro 2:6-7). Aga kui me oleme “isemeelsed ja tõele sõnakuulmatud”, tuleb meile viha ja raevu ahistus ja kitsikus (Ro 2:8-9). Igaühele tema tegude järgi (Ro 2:6). Siis “ei ole nõnda, nagu mõned mind teotades räägivad, et mina ütlevat: ‘Tehkem kurja, et sellest tuleks head!’” (Ro 3:8)

Kõik on pattu teinud, kõigil on vaja Jumala armu ja kirkust (Ro 3:23-24). Sellepärast Jumal on seadnud Jeesuse Kristuse lepitusohvriks, et me võiksime temasse uskumise läbi saada Jumala õiguse ja lunastuse (Ro 3:22,25). Temas on meie ülekohus andeks antud ja patud kinni kaetud (Ro 4:7). Me ei või kiidelda, sest see pole meie tegudest, vaid armust (Ro 3:27,4:2,4-5,16). See on uus elu – Jumal teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid (Ro 4:17). Me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse (Ro 4:24). Meie usu põhi on ajalooline ime, ja meie usu saavutus on lunastus patust ja uus elu globaalses Jumala peres (4:18).

Kes on apostel Paulus, mis autoriteet tal on? Tema ise ütles: Eks ma ole apostel? Eks ma ole näinud Jeesust, meie Issandat? (1. Kor. 9:1) Paulus ei olnud Jeesuse jünger nagu Peetrus või Jaakobus, vaid hoopis Jeesuse järgijate tagakiusaja (1. Kor. 15:9, Ap. 9). Luuka Apostlite teod avaldavad kolm lugu Pauluse pöördumisest, kui Jeesus ise temale ilmus (9, 22, 26). Paulus mainib seda samuti (näiteks Gal. 1:15-16), aga Luuka ja Pauluse kirjutised on küllalt erinevad selleks, et saame nimetatud kirjakohtade allikaid pidada autonoomseteks. Meil on seega kaks varajast (AD 50-70) ja sõltumatut tunnistust Pauluse pöördumisest, ja seetõttu on põhjust uskuda, et Jeesuse ilmumine Paulusele on ajalooline fakt.

Uues Testamendis on 14 Pauluse kirja. Nendest esimene kaanonis on kiri roomlastele. See on kirjutatud umbes 57. aastal. Siin Paulus kordab, mis on tema evangeelium. See on tema kõige tähenduslikum kiri, sest see vastab küsimusele, mis on väga olulised kõigile inimestele. Mis on kristlik usk? Mis on selle vundament? Kuidas on võimalik Jumalat ära tunda? Miks Jumal lubab kurjust ja kannatusi? Mis juhtub, kui Jumal mõistab maailma üle kohut? Mis on Iisraeli suhe teiste rahvustega? Selles kommentaaride reas vaadeldakse Pauluse õpetust katoliiklikust vaatenurgast. Esimene osa (Ro. 1-4) käsitleb pattu ja armu, teine (Ro. 5-8) Vaimu ja armastust, kolmas (Ro. 9-11) Kirikut ja Iisraeli, neljas (Ro. 12-16) kristlikku elu. Pauluse sõnadega: “Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!” (2. Kor. 13:13)

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.