Paulus kohtas usus Kristusesse suurt probleemi: mis sai osaks iisraellastele, kellel oli “lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused” (Ro 9:4). Suur osa neist ei uskunud Kristusesse, mille pärast Paulusel oli “suur kurbus ja südamel lakkamatu valu” (9:2). Kas Jumal on oma rahva ära tõuganud? (Ro 11:1) Paulus, ristiusu esimene teoloog, käsitleb seda probleemi peatükkides 9-11 kirjas roomlastele.
Jumala sõna pole läinud tühja. “Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael.” (9:6) Seda tõendab ka Vana Testament (9:7-13; 11:2-4). “Nõnda siis on ka nüüdsel ajal jääk alles jäänud armuvaliku järgi.” (11:5) “Minagi olen ju Iisraeli mees, Aabrahami soost, Benjamini suguharust.” (11:1) Inimeste ebaustavus ei tühista Jumala ustavust (Ro 3:3). Iisrael on kuulnud päästmise sõna (Ro 10:9-15), aga see pole uskunud, nagu Jesaja ütles juba Vanas Testamendis (10:16-18).
“Ma küsin siis: Kas nad on komistanud, et nad kukuksid? Mitte sugugi! Vaid nende väärsammu tõttu on paganatele osaks saanud pääste, et teha Iisraeli lapsi kiivaks… Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad -, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael…” (11:11, 25-26) Kõik toimus Jumala imelise kavatsuse järgi: Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada (11:32).
“Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen.” (Ro 11:33-36)
