Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 25. jaan. 2010

Patt ja arm (Ro 1-4)

Kirja alguses roomlastele (Ro 1:1-5) ütleb Paulus, et Jumala evangeelium on sõnum Jeesusest Kristusest, kes on “sündinud Taaveti soost” ja “määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes”. Vana Testamendi prohvetid olid tõotanud, et tuleb kuningas Taaveti poeg, kes on ka Jumala Poeg, Iisraeli ja kõikide rahvaste kuningas. Jeesuse ajalooline ülestõusmine kinnitas, et tema on see kuningas, kellel on “kõik meelevald taevas ja maa peal” (Mt 28:18).

Evangeelium on “Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele” (Ro 1:16). Päästeks millest? Mis on inimeste probleem? Peatükkide 1-3 püüdlus on näidata, et kõik inimesed, Iisrael ning teisedki rahvad, on patused. Patt pälvib “Jumala viha”, mis “ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu” (Ro 1:18). Inimesed teavad küll, et Jumal on (Ro 1:19-21), aga “nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat”, vaid nad on “Jumala tõe vahetanud vale vastu”. (Ro 1:21,25)

Näiteks selle kohta on Pauluse sõnad: “Naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust” (Ro 1:26-27), lisaks sellele on inimesed “tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja
tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud” (Ro 1:29-31).

Ent sina? Kas ainult teised on seesugused? “Oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama!” (Ro 2:1) Aga Jumal ei ole veel meie üle kohut mõistnud – miks? “Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama” (Ro 2:4) Kui me meelt parandame ja head teeme, annab Jumal meile tasuks igavese elu (Ro 2:6-7). Aga kui me oleme “isemeelsed ja tõele sõnakuulmatud”, tuleb meile viha ja raevu ahistus ja kitsikus (Ro 2:8-9). Igaühele tema tegude järgi (Ro 2:6). Siis “ei ole nõnda, nagu mõned mind teotades räägivad, et mina ütlevat: ‘Tehkem kurja, et sellest tuleks head!'” (Ro 3:8)

Kõik on pattu teinud, kõigil on vaja Jumala armu ja kirkust (Ro 3:23-24). Sellepärast Jumal on seadnud Jeesuse Kristuse lepitusohvriks, et me võiksime temasse uskumise läbi saada Jumala õiguse ja lunastuse (Ro 3:22,25). Temas on meie ülekohus andeks antud ja patud kinni kaetud (Ro 4:7). Me ei või kiidelda, sest see pole meie tegudest, vaid armust (Ro 3:27,4:2,4-5,16). See on uus elu – Jumal teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid (Ro 4:17). Me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse (Ro 4:24). Meie usu põhi on ajalooline ime, ja meie usu saavutus on lunastus patust ja uus elu globaalses Jumala peres (4:18).

Advertisements

Read Full Post »